Ants Laikmaa (1866–1942) on Eesti kultuurimällu sügavalt kinnistunud kui kunstnik, kunstielu organisaator ja õppejõud. Väga sageli kirjeldatakse teda aga rännumehe, omamoodi kahetise kunstnikuna, kes ühelt poolt pühendus rahvusliku kunsti loomisele ning kodumaa inimeste ja motiivide kujutamisele, teiselt poolt aga veetis suure osa oma parimatest loomeaastatest välismaal: Soomes, Itaalias ja mujal.
Kui Laikmaa 20. sajandi alguses kunstnikuna alustas, ümbritses teda suurte murrangute ajastu. Kultuuripilt elas läbi olulisi uuendusi ning Laikmaa leidis kiiresti võimalusi oma tõekspidamisi esile tõsta ja missiooni arendada. Ta on väikese Eesti (kunsti)ajaloo kontekstis kindlasti üks neist, kelle puhul võib imestada üksikisiku määrava rolli üle.
Näitus „Vigala ja Capri” kirjeldab läbi kahe kontrastse märksõna Laikmaa kunstnikuisiksust kui vastuolulist, samas vastandeid unikaalselt põimivat natuuri. Ühtlasi tutvustatakse Laikmaa kunstnikutee tähtsamaid tegevuspaiku. Tema loomingu oluliseks taustaks on kahetisus – viibimine oma mõtetes ja teostes nii siin- kui sealpool, nii koduses olustikus kui avaras Euroopas. Vigala ja Capri hõlmavad Laikmaa loomingus mitmeid teemasid, omandades ta elu ajateljel muutlikke tähendusvarjundeid. Laikmaa loomingut läbib sügav kontakt rahvuslike teemadega ning respekt ajaloo, pärandkultuuri ja maarahva kui siinse omakultuuri kandja vastu. Teisalt aga avab Laikmaa oma seiklusrikaste rändudega Eesti kunstnikele Euroopa. Ka tema tööd jutustavad sünteesivast võttestikust, milles segunevad klassikalised põhimõtted ja vabamalt hingava uuendusliku kunsti mõju. Kindlasti tuleb rõhutada Laikmaa tööde tehnikat – ta oli ajastu üks silmapaistvamaid pastellimaalijaid Euroopas.
Laikmaa empaatilisus ja sümpaatia erinevate inimeste vastu on väärtus, mis kõnetab elujõulisena ka tänapäeva probleemide ja diskussioonide taustal. Tema kunstis on ka süngemaid meeleolusid, kuid kõlama jäävad ennekõike värvide elurõõm, hetkes elamise väärtustamine ja armastus inimese vastu.
Näitus on avatud KUMU näitusesaalides kuni 17.02.
Kuraator: Liis Pählapuu
Kujundaja: Liina Siib
Näituse fotomaterjalid: SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid, Eesti Kunstimuuseum, Rahvusarhiivi Filmiarhiiv
